<img src="https://secure.leadforensics.com/133892.png" alt="" style="display:none;">

Viimasel ajal on meedias elav arutelu, kuidas ergutada koroonaviirusest räsitud Eesti majandust. Lauasahtlis seisab suur hulk odavat laenuraha, mistõttu esimest korda pärast taasiseseisvumist on ka reaalselt võimalik midagi suurt ette võtta. Kuid nüüd on selgunud, et valitsusel puudub suur plaan kuidas seda teha.

Edulugu - digidiagnostika

EAS on alates 2018. aasta teisest poolest toetanud tootmisettevõtete digitaliseerimise arengukava koostamist (Digidiagnostika meede), millega on rahastatud 125 ettevõtte projekte summas 1,25 miljonit eurot. See tähendab, et 125 tootmisettevõttel on olemas terviklik ülevaade oma digitaliseerimise potentsiaalist, selleks vajalike investeeringute mahust ja võimalikust tuleviku ärikasust. Neil on olemas digitaalse arengu tegevuskava vähemalt järgmiseks kolmeks aastaks.

See on ju suurepärane tulemus. Olen ise olnud tihedalt seotud kümnete digidiagnostika projektidega ning tean, et valdav enamus digidiagnostika lõppraportitest sisaldab üsna konkreetset tegevuskava tootmise automatiseerimiseks ja lisandväärtuse suurendamiseks. Paljud lõppraportid pakuvad välja ka uudseid tooteid ja teenuseid, kuidas digitaalsus aitaks ettevõttel võimendada oma konkurentsieelist nii koduturul kui ka rahvusvaheliselt.

Murelaps – ellu viimine

Probleem seisneb aga selles, et need 125 olemasolevat arengukava vajavad ka reaalset ellu viimist. Selleks on aga vaja teha uusi investeeringuid, mis hetkeolukorda arvestades ei ole mitte kõikidele ettevõtetele jõukohased. Arengukava, mida ei ole võimalik ellu viia ei aita ettevõtetel ei kasvada ega tulemuslikumaks muutuda. Kuid seda on just nüüd vaja rohkem, kui enne.

On täiesti mõistetav, et heitlik olukord teeb ettevõtjad ettevaatlikuks ning pigem hoitakse teenitud sääste ellu jäämiseks, mitte ei investeerita julgelt tuleviku kasu teenimiseks. Kommertspankadest saadav ettevõtluslaen on samuti piisavalt kallis, mistõttu lükatakse sageli digitaliseerimise ja automatiseerimise investeeringud pigem edasi. Lühemas vaates mõistetav, kuid pikas perspektiivis hukutav otsus.

Riik – digiveduriks raharongi etteotsa

Siinkohal peaks riik tegema selge valiku - kas jääda „tuletõrjujaks“ ja võidelda tagajärgedega või hakata „digitaliseerimise riskiinvestoriks“ ning muuta Eesti majandus kogu Euroopa Liidu musternäiteks.

Riik teenib oma tulud maksulaekumistest ja maksud laekuvad peamiselt ettevõtluse tulemusena. Näiteks toodab üks tootmisettevõte, kelle käive jääb vahemikku 5 kuni 10 miljonit eurot, riigile maksutulu keskmiselt 9% oma käibest (allikas: EMTA statistika). See teeb iga käibemiljoni kohta 90 000 eurot. Lisaks annab selline ettevõte tööd keskmiselt 100 – 140 inimesele, kes omakorda maksavad töötasu pealt tulumaksu ning oma palka kulutades maksavad veelkord tarbimismakse.

Seega, riigi otsene huvi on see, et ettevõtted oleksid suuremad, toodaksid kõrge lisandväärtusega tooteid, oleksid efektiivsed ja teeniksid rohkem kasumit. Riik teenib hästi maksutulu ju ka dividendide pealt. Paljud ettevõtted on omavahel tihedalt seotud, mistõttu suuremate tööstusettevõtete areng mõjutab positiivselt ka tema koostööpartnerite, allhankijate ja tarnijate arengut.

Tuleme nüüd tagasi algusesse. Alustasin sellest, et 125 ettevõttel on olemas digitaliseerimise ja automatiseerimise arengukava, mis vajavad ellu viimist ja kiireid investeeringuid. Samuti sellest, et suur hulk odavat laenuraha seisab riigi varakambris ja ootab õiget paigutamist.

Mis saaks veel õigem olla, kui nende 125 digidiagnostika projekti rahastamine ja ellu viimine? Sajad ettevõtted muutuksid suuremaks, tugevamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Ning riik teeniks suurenenud maksutulude arvelt tagasi mitte ainult esmase investeeringu vaid suurem maksutulu toidaks riigikassat ka järgmistel aastatel.

Kas toetused või laenud?

Ka selle üle on pikalt arutatud, et kas riik peaks digitaliseerimist kiirendama odavate laenude või otsetoetustega. Usun, et parim lahendus seisneb nende kahe meetme kombinatsioonis.

Väiksemate ettevõtete puhul on mõistlik rakendada toetusmehhanisme, sest väiksemate ettevõtete suhteline kasvupotentsiaal on oluliselt suurem ja kiirem kui suurtel kuid suhteliselt väikese käibe juures on sageli võimatu sellist investeeringut ise teha.

Näiteks: kuni 3 miljonilise käibega tootmisettevõttel võib teinekord piisata ka vaid 100 000 euro suurusest investeeringust, et muutuda kuni 30% suuremaks. Arvestame eelneva statistikaga, et riigi maksutulu on keskmiselt 90 000 eurot iga miljoni kohta. Kui nüüd 3 miljoni käibega ettevõte kasvaks digitaliseerimise tulemusena 30% (lisanduks pea miljon uut käivet) , siis riik teeniks igal aastal täiendavat maksutulu pea 90 000 eurot. Toetuse reaalne tasuvus oleks vaid veidi üle aasta.

Suuremate ettevõtete puhul tasub kaaluda ka toetuse ja odava laenu kombinatsiooni. Näiteks võiks suuremate investeeringute puhul kasutada sellist skeemi, kus riik annab digitaliseerimise arengukava teostamiseks küll laenu, kuid vähendab selle jääki igal aastal proportsionaalselt selle summa võrra, mis ettevõte on tänu investeeringutele ja kasvule aasta jooksul riigile rohkem makse maksnud.

Näiteks: Riik annab ettevõttele laenu 500 000 eurot ning ettevõte realiseerib selle abil digidiagnostikas välja toodud projekte. Kui need on ellu viidud ja ettevõte konkurentsivõime ja tootlikkus kasvavad, siis kasvab proportsionaalselt ka riigile laekuv maksutulu. Iga aasta lõpus võrreldakse nüüd selle ettevõtte maksutulude muutust. Näiteks kui esimese aasta järel on ettevõte maksnud 50 000 eurot rohkem makse kui enne laenu saamist, siis riik vähendab nüüd laenujääki -50 000 võrra. Kui järgmisel aastal on ettevõte maksnud juba 150 000 eurot rohkem makse, kui laenu saamise hetkel, siis vähendatakse digitaliseerimise laenujääki jällegi -150 000 võrra.

Nii teeniks riik esiteks kogu laenuraha tagasi, sest ka riiklik laen tuleb ju lõpuks tagasi maksta. Lisaks soodustaks riik seda, et ettevõtted paigutaksid digi-investeeringud kõige kiirema kasvupotentsiaaliga projektidesse. Samuti soodustab see dividendide väljamaksmist, mis omakorda elavdab tarbimist või uusi investeeringuid. Kaudselt mõjutaks ettevõtete kiire digiareng ka hariduse arengut, start-up ettevõtete teket, teadusuuringute vajaduse kasvu ja inimeste üldist heaolu. Me kõik ju teame, et ettevõtete digiareng nõuab hea haridusega ja kõrgepalgalisi spetsialiste.

Tänaste investeeringutega ettevõtete digitaliseerimisse on võimalik tõepoolest viia Eesti Euroopa rikkamate riikide hulka.

TEEMAD

Arutage seda postitust

Blogi

Alanud on ühe turbulentse ajastu järjekordne keeruline sügis, kus majanduskeskkonna ebastabiilsus on ainus teadaolev stabiilne olek. Olukord on sedavõrd keeruline, et enam pole mõtet sel teemal halada, aeg on küps tegutsema hakata! Reaalsus on, et väliskeskkonda meist keegi muuta ei saa. Saame aga muuta seda, kuidas meie neis oludes otsustame ja reageerime. Kuidas tõsta tootlikkust ja kust leida efektiivsust? Kulude ja sisendhindade kasvus keskkonnas on võtmeküsimuseks „kuidas tõsta tootlikkust?“ ehk kuidas teha sama tulemus vähemate sisenditega. Siin tulevad mängu innovatsioon ja digitaliseerimine. Kriisides eralduvad terad sõkaldest ja see on põhjus, miks julgustame oma kliente tegema keerulistel aegadel konkreetseid kiireid samme. Columbusel on eelolevaks sügiseks kolm soovitust, kuidas kriisi ära kasutades jõuda uuele konkurentsivõime tasemele.
Miks on vajalik äriprotsesside modelleerimine? Efektiivsed protsessid on iga ettevõtja eesmärk ja unistus, kuid kahjuks peavad ligi 90% juhtidest igapäevaselt tegelema suuremal või vähemal määral ebaefektiivsuse tagajärgedega, kirjutab Columbus Eesti digitaliseerimisekspert Indrek Sabul.
Tarneahela juhtimine on teema, mida ei ole võimalik üle tähtsustada. Ei kujuta ettegi, et keegi võtaks poole oma teenitud kasumist sularahaautomaadist välja ja süütaks rahatähed lihtsalt põlema. Juhtimata tarneahel on sageli põhjuseks nähtamatute kulude tekkimisele. Samas, ettevõtluses lepitakse tihtipeale liiga kergekäeliselt sellega, et varjatud (või ootamatud) kulud tarneahelas poole kasumist ära söövad, kirjutab digitaliseerimisekspert Indrek Sabul.
Puiduettevõtte tegevus on üsna spetsiifiline ja tihti kasutatakse erinevates töölõikudes erinevaid tarkvarasid, mis teeb ülevaate saamise ja analüütika raskemini kättesaadavaks.
Puidukoda OÜ on 1997. aastal loodud ettevõte, mis tegeleb kõrge lisandväärtusega okaspuust höövelmaterjali tootmise ja turustamisega. Ettevõtte tootmine asub Viljandimaal Karksis ja lisaks on neil kontor Tartus. Puidukoda annab tööd enam kui 125 töötajale. Ettevõte kuulub Prantsuse puiduettevõtete gruppi Rose Group ja Puidukoja tooteid turustatakse enam kui 35 riigis. Viimased aasta aega on Puidukoda kasutanud majandustarkvara Microsoft Dynamics 365 Business Central. Lisaks Business Centralile võeti kasutusele COLTimber – Columbuse poolt välja töötatud puidulahendus, mis pakub puiduettevõtjatele vajalikku funktsionaalsust, alates palgi vastuvõtust ja mõõtmisest läbi saagimise, kuivatamise, sorteerimise ning järeltöötluse kuni müügi ja väljastuseni.